Ükskord juhtus niimoodi, et mu nelja-aastane vend Cristian läks rattaga sõitma ja tal tuli kett maha. Panin tal keti uuesti peale ja pärast tuli ta tuppa. Siis ta küsis ema käest, et kas jalgratturil tuleb ka kett maha. Ema vastas, et tuleb küll. Parajasti tuli üks rattur, ütleme et harrastaja, ja Cristian küsis: „Kas sul tuleb ka kett maha?“. Ja onu vastas, et ei tule. Rattur sõitis edasi ja tal tuligi kett maha!
Ma pole küll teiste üle naerja, kuid loo jooksul oli mul natuke naljakas ka!
......................................................
Minu lugu räägib ühest avariist. See lugu juhtus suvel, kui me vennaga käisime sõbra juures ja hakkasime koju minema. Me olime ratastega. Seal oli mägi, kust me alla läksime, aga all oli asfalttee, kus sõitsid autod. Kõrval olid puud ja ma ei näinud sealt läbi, aga mul oli suur hoog sees. Kui ma mäest alla sõitsin, siis ma sõitsin kogemata autole otsa. Mul oli must pilt ees ja ma ei mäleta seda, kuidas ma autole otsa sattusin. Päras ma ärkasin ja siis oli mu ümber palju inimesi, aga politseid ega kiirabi polnud veel tulnud. Ma veel kuulsin, kui kiirabi tuli ja nad viisid mind haiglasse.
Kolme päeva pärast sain ma välja.
